Internetisuhtlusest
Arvuti ja interneti kasutamine muutub aina populaarsemaks ning võib öelda, et see ongi üks elu osa. Vähe on inimesi, kes mitte mingil moel ei pea või siis ka ei taha oma igapäevaelus kokku puutuma arvutiga. Aina enam kolitakse oma firmade ja asutustega internetti, et nende kättesaadavus oleks veelgi suurem. Ka tavainimesed tahavad kuuluda kuhugi, olla osa millestki nii suurest nagu internet, selleks loodakse omale kontosid kõikvõimalikesse portaalidesse. Eesmärke võib neil olla mitmeid: kaaslase otsimine, lihtsalt suhtlemine ja sõprade-tuttavatega kontakti hoidmine, aga internetist käiakse ka abi otsimas. Kuuenda ülesande virtuaalkogukonna kirjelduse koostamiseks ja sealsete inimsuhete kirjeldamiseks valisin
lapsemure.ee portaali, sest olen varem selle leheküljega veidi tutvunud ja usun (ning loodan väga), et sellest on lastele kasu.
Lapsemure on Tallinna Perekeskuse lehekülg, mis toimib juba enam kui neli aastat, on loodud eeskätt lastele ja noorukitele.
- Kui Sul on probleeme, millele Sa otsid lahendust...
- Kui Sa tahad saada vastuseid enda küsimustele....
- Kui sul ei ole kedagi, kellega jagada enda muresid või Sa ei taha seda teha kellegagi isiklikult silmast-silma kohtudes...
Siis interneti ja telefoni vahendusel on Sul võimalus suhelda teistega anonüümselt sind huvitavatel teemadel ning samuti vestelda psühholoogiga. (Lapsemure)
Leheküljel on võimalik külastada foorumit, mis on jagatud alateemadeks, mis lapsi vaevata või neile huvi pakkuda võivad: suhtlemisprobleemid, seksuaalelu, sõltuvusprobleemid, psühholoogiline vägivald, füüsiline vägivald, seksuaalne vägivald, elust ja surmast, usk, tervis, kool, kodu, hobi jpm. Sirvisin veidi foorumi teemasid, mida siis siia nende populaarsuse poolest esile tuua, kuid mida ma märkasin, oli see, et polnudki sellist teemat, kus poleks hiljuti sõna võetud või mida poleks väga palju vaadatud. Siiski märkasin paari alateemat, mis polnud nii väga populaarsed, kui näiteks seksuaalküsimustega teemad või suhtlemisprobleemidest teemad. Need olid alateemad mina ja riik, kuritegevus meie ümber ja ka lastekaitse Eestis. Sellest võiks ju järeldada, et need teemad ei pane lapsi muretsema, kuid ma usun, et kindlasti on muresid ka nendes valdkondades, need mured võivad lihtsalt alles oma väljaelamist oodata. Lisaks pakub Lapsemure.ee võimalust helistada usaldustelefonile (tööpäeviti 10.00-18.00 tel: 646 0770) ning vestelda psühholoogiga. Samuti on olemas SKYPE aadress nimega lapsemure. (Lapsemure)
Abi otsimine on suur samm edasi olukorra parandamise suunas. Lapsemure foorumis on kasutajad valdavalt alaealised, nii et üks küsib, teised vastavad. Osa noori on väga asjalikud ja oskavad piisavalt nõu anda. Kui aga tegemist on tõsisema looga, võtab selle kokku psühholoog-konsultant, kes kutsub abivajaja vestlusele või pakub talle abisaamisvõimalusi. Moderaator hoiab silma peal, et foorumisse ei pääseks roppused ja ebasündsused. Politseile antakse teada kahtlastest, mitte heade kavatsustega täiskasvanud külastajatest, kes käivad foorumis endale sõpru otsimas. (Tänavsuu, 2008)
Tallinna perekeskuse tugiisikuteenistuse juhtumikorraldaja Rene Seini sõnul on Lapsemure foorumi külastatavus viimasel ajal tublisti kasvanud, kusjuures põhiteemadeks on tõusnud depressioon ja enesetapp. «Homne surm», «Lootusetult ummikus», «Mul pole kedagi» – need on vaid osa paljudest teemadest (Rattus, 2009). Sirvisin vaid paari üksikut teemat lähemalt ning mullegi jäid kohe silma soovid surra. Mure, mis võib mõnele inimesele tunduda nii tühisena, võib lapsele valmistada aga suurt mure ja suutmatust olukorraga toime tulla. Vastuseid abipalvetele oli mitmeid ja mulle tundusid need mõistlikud ja abipakkuvad. Lisaks tavakülastajatele annavad nõu ka konsultandid, kes ehk pole küll samas olukorras olnud, nagu mõned lapsed, kes samuti oma olukorrast kirjutavad, kuid kes on piisavalt professionaalsed, et osata soovitada, mida ette võtta või kuhu edasi pöörduda.
Minu arvates on see foorumitest abipalumine ja siis abisaamise usaldusväärsus üsna küsitav. Me ei tea ju, kes on need vastajad, kas nad teevad seda heast südamest või elavad hoopis oma viha välja, võib-olla on nad olnud samas olukorras ning pole abi saanud ja on õppinud oma raskustega elama. Sama saab tegelikult mõelda ka nende abipalujate kohta, mõni lugu võib tunduda nii absurdne ja mitte tõsiseltvõetav, teine võib aga loo tähelepanu saamiseks välja mõelda ja suurt paanikat tekitada ilma tegeliku probleemita. Lapsemure foorumis üritatakse aidata kõiki abivajajaid ning neile toetust pakkuda.
Kahjuks ei saa iga laps alati sellist abi, mida ta vajab ning mured võivad ta murda. Ligi kahe aasta jooksul Lapsemure ja Perekooli netifoorumites oma isikliku elu ja inimsuhete alaseid probleeme kurtnud ning ka enesetapu-ideest kirjutanud teismelisele tüdrukule vastati foorumites üsna õelalt, selle asemel, et abi pakkuda ning neiu võttis endalt eelmise aasta alguses elu. Palju jahmatavam detail on siiski, et 16-aastane Merit saatis veebifoorumitesse enesetapusignaale juba ammu. Selle asemel, et teda aidata, mõned vastajad aga õhutasid hoopis tagant. (Sulbi, 2009) Seega ei saa võtta kõike foorumites räägitavat puhta kullana, kuid tuleks olla tähelepanelik teiste suhtes ning katsuda mõista abivajajat, kes ei pruugi probleemi näha enam päris nii nagu see on.
Kokkuvõttes võib öelda, et nagu igal asjal on kaks külge, on nii ka foorumitel. Ühelt poolt võimalus rääkida ära oma mure anonüümselt, mis kindlasti pakub kergendust. Lisaks võimalus küsida teiste arvamust ja abi, lugeda teiste sarnastest olukordadest aitab mõista, et me pole oma mures üksi. Teiselt poolt inimesed võivad vahel olla nii õelad ja hoolimatud ja ehk isegi tahtmatult kirjutada kommentaare, mis abivajajat veelgi morjendavad ja suitsiidsemaid mõtteid panevad mõtlema. Kuid nagu ütleb Lapsemure avalehtki: jagatud mure on pool muret, seega ma arvan, et pigem jagada muret, kui sellega üksi elada ja seesmiselt kohutavalt kannatada, ükski laps pole seda ära teeninud, et ta peab juba nii noorelt ja eluvõõralt kõigega üksi toime tulema.
Allikad:
