Enesehinnang läbitud kursuse kohta

Olles läbinud nüüd lisaks Haridustehnoloogia kursusele ka aine Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele, leian, et mõlemad on olnud vajalikud ja tulevad mulle kindlasti tulevikus minu töös kasuks. Infotehnoloogia on hea ja kättesaadav vahend elu lihtsamaks muutmiseks, lisaks annab see võimaluse olla maailmaga ühenduses ning uudistega kursis.

Enne seda ainet ei teadnud ma, et erivajadustega inimeste jaoks on loodud nii palju erinevaid vahendeid, et nende arvutikasutamist hõlbustada. Lisaks on olemas ka validaator, mis kontrollib kodulehtede sobivust erivajadustega inimestele, seda eelkõige ekraanilugeja jaoks. Olen kontrollinud mõnda lehekülge, mida igapäevaselt kasutan ja ükski neist pole kahjuks veel validaatorit läbinud. See aine andis aga taas tervele kursusele tudengitele teadmise selle olulisusest ning tulevikus oleme meie need, kes oskavad juhtida itimeeste tähelepanu vigade parandamisele. Ennast ma nii pädevaks ei pea, et hakkaks veel kodulehti tegema, jään pigem blogi juurde.

Kursus on olnud hea ka selle poolest, et sain tutvuda lähemalt erivajadustega inimeste ja haridustehnoloogiaga, saanud teada kuidas on olukord muutunud aja jooksul, millised on olnud abivahendid varem ja kuidas on need täiustunud. Muidugi oli vajalik ka kodulehe tegemine, eriti selle sobivaks muutmine validaatori läbimiseks. Kahjuks pole mul veel õnnestunud kõikidest vigadest lahti saada, kuid ma üritan veel, et neid saaks võimalikult vähe või isegi üldse mitte, kõike selleks, et ma saaksin uhke olla oma kodulehe üle, sest see on sobiv uurimiseks ka erivajadustega inimestele.

Õppida aitas minu puhul see, et aine ja need kodutööd olid hea võimalus ka haridustehnoloogia poole pealt eriliste inimeste erivajadusi mõista. Nemad ei näe kõike nii nagu näeme meie, paljud inimesed vajavad arvuti ja interneti kasutamiseks abivahendeid, millest sain aine jooksul hea ülevaate. Nii saan tulevikus olla veelgi kasulikum erivajadustega inimeste jaoks oma erialal töötades.

Ülesanne 6

Internetisuhtlusest

Arvuti ja interneti kasutamine muutub aina populaarsemaks ning võib öelda, et see ongi üks elu osa. Vähe on inimesi, kes mitte mingil moel ei pea või siis ka ei taha oma igapäevaelus kokku puutuma arvutiga. Aina enam kolitakse oma firmade ja asutustega internetti, et nende kättesaadavus oleks veelgi suurem. Ka tavainimesed tahavad kuuluda kuhugi, olla osa millestki nii suurest nagu internet, selleks loodakse omale kontosid kõikvõimalikesse portaalidesse. Eesmärke võib neil olla mitmeid: kaaslase otsimine, lihtsalt suhtlemine ja sõprade-tuttavatega kontakti hoidmine, aga internetist käiakse ka abi otsimas. Kuuenda ülesande virtuaalkogukonna kirjelduse koostamiseks ja sealsete inimsuhete kirjeldamiseks valisin lapsemure.ee portaali, sest olen varem selle leheküljega veidi tutvunud ja usun (ning loodan väga), et sellest on lastele kasu.

Lapsemure on Tallinna Perekeskuse lehekülg, mis toimib juba enam kui neli aastat, on loodud eeskätt lastele ja noorukitele.

• Kui Sul on probleeme, millele Sa otsid lahendust...
• Kui Sa tahad saada vastuseid enda küsimustele....
• Kui sul ei ole kedagi, kellega jagada enda muresid või Sa ei taha seda teha kellegagi isiklikult silmast-silma kohtudes...

Siis interneti ja telefoni vahendusel on Sul võimalus suhelda teistega anonüümselt sind huvitavatel teemadel ning samuti vestelda psühholoogiga. (Lapsemure)

Leheküljel on võimalik külastada foorumit, mis on jagatud alateemadeks, mis lapsi vaevata või neile huvi pakkuda võivad: suhtlemisprobleemid, seksuaalelu, sõltuvusprobleemid, psühholoogiline vägivald, füüsiline vägivald, seksuaalne vägivald, elust ja surmast, usk, tervis, kool, kodu, hobi jpm. Sirvisin veidi foorumi teemasid, mida siis siia nende populaarsuse poolest esile tuua, kuid mida ma märkasin, oli see, et polnudki sellist teemat, kus poleks hiljuti sõna võetud või mida poleks väga palju vaadatud. Siiski märkasin paari alateemat, mis polnud nii väga populaarsed, kui näiteks seksuaalküsimustega teemad või suhtlemisprobleemidest teemad. Need olid alateemad mina ja riik, kuritegevus meie ümber ja ka lastekaitse Eestis. Sellest võiks ju järeldada, et need teemad ei pane lapsi muretsema, kuid ma usun, et kindlasti on muresid ka nendes valdkondades, need mured võivad lihtsalt alles oma väljaelamist oodata. Lisaks pakub Lapsemure.ee võimalust helistada usaldustelefonile (tööpäeviti 10.00-18.00 tel: 646 0770) ning vestelda psühholoogiga. Samuti on olemas SKYPE aadress nimega lapsemure. (Lapsemure)

Abi otsimine on suur samm edasi olukorra parandamise suunas. Lapsemure foorumis on kasutajad valdavalt alaealised, nii et üks küsib, teised vastavad. Osa noori on väga asjalikud ja oskavad piisavalt nõu anda. Kui aga tegemist on tõsisema looga, võtab selle kokku psühholoog-konsultant, kes kutsub abivajaja vestlusele või pakub talle abisaamisvõimalusi. Moderaator hoiab silma peal, et foorumisse ei pääseks roppused ja ebasündsused. Politseile antakse teada kahtlastest, mitte heade kavatsustega täiskasvanud külastajatest, kes käivad foorumis endale sõpru otsimas. (Tänavsuu, 2008)

Tallinna perekeskuse tugiisikuteenistuse juhtumikorraldaja Rene Seini sõnul on Lapsemure foorumi külastatavus viimasel ajal tublisti kasvanud, kusjuures põhiteemadeks on tõusnud depressioon ja enesetapp. «Homne surm», «Lootusetult ummikus», «Mul pole kedagi» – need on vaid osa paljudest teemadest (Rattus, 2009). Sirvisin vaid paari üksikut teemat lähemalt ning mullegi jäid kohe silma soovid surra. Mure, mis võib mõnele inimesele tunduda nii tühisena, võib lapsele valmistada aga suurt mure ja suutmatust olukorraga toime tulla. Vastuseid abipalvetele oli mitmeid ja mulle tundusid need mõistlikud ja abipakkuvad. Lisaks tavakülastajatele annavad nõu ka konsultandid, kes ehk pole küll samas olukorras olnud, nagu mõned lapsed, kes samuti oma olukorrast kirjutavad, kuid kes on piisavalt professionaalsed, et osata soovitada, mida ette võtta või kuhu edasi pöörduda.

Minu arvates on see foorumitest abipalumine ja siis abisaamise usaldusväärsus üsna küsitav. Me ei tea ju, kes on need vastajad, kas nad teevad seda heast südamest või elavad hoopis oma viha välja, võib-olla on nad olnud samas olukorras ning pole abi saanud ja on õppinud oma raskustega elama. Sama saab tegelikult mõelda ka nende abipalujate kohta, mõni lugu võib tunduda nii absurdne ja mitte tõsiseltvõetav, teine võib aga loo tähelepanu saamiseks välja mõelda ja suurt paanikat tekitada ilma tegeliku probleemita. Lapsemure foorumis üritatakse aidata kõiki abivajajaid ning neile toetust pakkuda.

Kahjuks ei saa iga laps alati sellist abi, mida ta vajab ning mured võivad ta murda. Ligi kahe aasta jooksul Lapsemure ja Perekooli netifoorumites oma isikliku elu ja inimsuhete alaseid probleeme kurtnud ning ka enesetapu-ideest kirjutanud teismelisele tüdrukule vastati foorumites üsna õelalt, selle asemel, et abi pakkuda ning neiu võttis endalt eelmise aasta alguses elu.  Palju jahmatavam detail on siiski, et 16-aastane Merit saatis veebifoorumitesse enesetapusignaale juba ammu. Selle asemel, et teda aidata, mõned vastajad aga õhutasid hoopis tagant. (Sulbi, 2009) Seega ei saa võtta kõike foorumites räägitavat puhta kullana, kuid tuleks olla tähelepanelik teiste suhtes ning katsuda mõista abivajajat, kes ei pruugi probleemi näha enam päris nii nagu see on.

Kokkuvõttes võib öelda, et nagu igal asjal on kaks külge, on nii ka foorumitel. Ühelt poolt võimalus rääkida ära oma mure anonüümselt, mis kindlasti pakub kergendust. Lisaks võimalus küsida teiste arvamust ja abi, lugeda teiste sarnastest olukordadest aitab mõista, et me pole oma mures üksi. Teiselt poolt inimesed võivad vahel olla nii õelad ja hoolimatud ja ehk isegi tahtmatult kirjutada kommentaare, mis abivajajat veelgi morjendavad ja suitsiidsemaid mõtteid panevad mõtlema. Kuid nagu ütleb Lapsemure avalehtki: jagatud mure on pool muret, seega ma arvan, et pigem jagada muret, kui sellega üksi elada ja seesmiselt kohutavalt kannatada, ükski laps pole seda ära teeninud, et ta peab juba nii noorelt ja eluvõõralt kõigega üksi toime tulema.

Allikad:

• Kikkas, K. (2009). Internetisuhtlusest.

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Internetisuhtlusest [21.10.2010]

• Lapsemure.ee

http://lapsemure.ee/index.php?tutvustus [21.10.2010]

• Rattus, S. (2009). Perekeskus aitab hättasattunut.

http://www.pealinn.ee/?pid=132&nid=4777&lang=5 [21.10.2010]

• Sulbi, R. (2009). «Pealtnägija»: murekirjad temaatilistes netifoorumites ei päästnud vabasurmast.

http://www.postimees.ee/?id=75359 [21.10.2010]

• Tänavsuu, H. (2008). Murefoorum kuuleb ka kõige jõhkramaid saladusi.

http://www.postimees.ee/?id=32837 [21.10.2010]

Ülesanne 5

Ligipääsetav internet

Veebilehe analüüsi tegemiseks valisin oma kursusekaaslase Kerli Kovali kodulehe, mille ta oli teinud bändist nimega DAGÖ. Kuna tegemist on ka minu ühe lemmikuma bändiga, siis asusin huviga uurima, mida ta oli sinna kirja pannud nende kohta.

Infost oli ta kohe ära kirjutanud bändi albumid ilmumisaegadega samuti ka toimunud suvetuurid. Olemas olid ka kasutatud allikad, seal hulgas DAGÖ koduleht.

Kodulehte vaadates jääb kõigepealt silma rõõmus lilleline taust, seejärel tekst ja pilt. Mina ise eelistaksin veidi vähem kirjut tausta, aga kuna see lugemist ei seganud ning tekst oli ka must ja üsna paks, siis on värvigamma paigas.

Graafilised elemendid olid igal lehel olemas, esimesel kahel lehel oli kasutatud pilte, millest teisel oli olemas ka kirjeldus. Kolmandale lehele oli Kerli valinud YouTubest kaks laulu, millised, seda ma kahjuks teada ei saanud, sest mingil põhjusel mul ei avanenud need (YouTube error (video not found?)). Kahjuks ma ei osanud leida ka alternatiivteksti videotele.

Mis mulle veel silma jäi ja kodulehte uurides veidi ebamugav tundus, oli see, et teised kaks lehekülge olid veidi paigast ära oma suuruselt (lehekülje struktuur), st neid pidi küljepeale nihutama.

Proovisin lehekülje sobivust erivajadustega inimestele validaatoris ning see näitas mõningaid vigu. Vead olid muidugi sellised nagu meil kõigil, kellel ei õnnestunud neid õnnetuid kolmnurga vigu ära parandada. See on küll miinus lehekülje juures erivajadustega inimestele, kuid mina seda veaks ei loeks, sest ma olen isegi nende kallal palju ja edutult pusinud.

Allikad:

• Kikkas, K. (2009). Ligipääsetav Internet.

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Ligip%C3%A4%C3%A4setav_Internet [15.10.2010]

• Koval, K. (2010). DAGÖ.

http://www.hot.ee/kertzkellu/index.html [15.10.2010]

• The W3C Markup Validation Service.

http://validator.w3.org/ [15.10.2010]

Ülesanne 4

Erivajadustega inimestele mõeldud tugitehnoloogiavahenditest valisin omale lähemaks uurimiseks ekraanilugeja ning ekraanisuurenduse. Kuna nägemisega on probleeme paljudel inimestel, ka minul on väikse miinusega prillid, siis arvan, et need vahendid ei tee paha ka neile, kes sageli pingutavad arvuti taga tööd tehes silmi, et teksti välja lugeda. Miks mitte kasutada luupi või lausa katsetada ekraanilugejat.

Ekraanilugeja

Ekraanilugeja (ingl. k. "screen reader") on tarkvarapakett, mis muudab arvutiekraanile toodava informatsiooni mõneks muuks infoliigiks (tavaliselt heliliseks, kuid võib kasutada ka punktkirja vm), teda kasutatakse koos vastava väljundseadmega (kõnesüntesaator, punktkirjamonitor vm). Ekraanilugeja peamisteks kasutajateks on raske nägemispuudega inimesed, kes ei saa kuvariga töötada. Antud vahend eeldab kasutatavalt riist- ja tarkvaralt reeglina teatavate nõuete täitmist (näiteks loetavate veebilehtede vastavust ametlikule standardile). (Ekraanilugeja)

Tänapäeval kasutatakse peamiselt tarkvaralisi ekraanilugejaid. Need hangivad oma tööks vajaliku info suuresti operatsioonisüsteemi käest, s.t. nad ei tegele üldjuhul ekraanil kujutatavate elementide optilise ära tundmisega. Pärast vajaliku info hankimist analüüsib ekraanilugejaseda ning saadab tulemuse kas kõnesüntesaatorisse, punktkirjareale (braille’ monitorile) või mõnele teisele rakendusele.

Ekraanilugeja on väga komplitseeritud rakendus, kuna tal tuleb töötada väga erinevates riist- ja tarkvaralistes keskkondades ning hankida seal infot programmide töö ja nende poolt ekraanil kujutatava kohta. Näiteks on tänapäeval suuri probleeme saada nende käsutusse infot Java rakenduste poolt kujutatava kohta, kuna Java multiplatvormilisust taotleva disaini tõttu töötavad selles programmeerimiskeeles kirjutatud rakendused Java virtuaalmasinas ja sealt antakse väga vähe infot välja operatsioonisüsteemi käsutusse. Praegu tegeletakse selle probleemiga aktiivselt nii selle keele loonud firma Sun’i kui ka ekraanilugejate tootjate poolt. (Räpp, 2003)

Õnneks on ka vaba tarkvara hulka kuuluvad tugilahendused viimasel ajal teinud tubli sammu edasi. Enamikus uuemates Linuxi variantides on saadaval Orca, mis on eeskätt mõeldud Linuxile, kuid vaba tarkvarana on teda võimalik kohandada ka muudele süsteemidele. Orca on kombineeritud ligipääsulahendus, sisaldades nii ekraanilugejat, kõnesüntesaatorit, punktkirjaliidest (saab ühendada punktkirjamonitoriga) kui ekraaniluupi. Orca eestindus on paraku veel algjärgus ja kõnesüntesaatori puhul tuleb kasutada soome keele hääldust. See on aga üldjuhul eesti keele jaoks küllaltki kasutuskõlblik. (Kikkas, 2009)

Eesti keele „tekst-kõne“ süntesaatori saab saab omale laadida ja installeerida siit: http://www.phon.ioc.ee/synt/siit.html .

Ekraanisuurendus

Vaegnägijatele mõeldud tarkvara, mis kuvab ekraanile luubina toimiva akna. Akna ja/või hiirekursori liigutamisel kuvatakse aknas teatud osa ekraanist suurendatuna (tüüpiliselt 2-16 korda). Mõned ekraaniluubid töötavad koos ekraanilugejatega, s.t. koos suurendusega loetakse luubi alla jäänud tekst ka ette. Windows XP-l ja Vistal on lihtne luup süsteemiga kaasas, MacOS X-ile on saadaval tasuta Subrosasoft Magnifier, Linuxile on saadaval Gnome-Magnifier. Mõnes Linuxi variandis on luubitarkvara juba paigaldatud. (Ekraanisuurendus)

Peamised probleemid, mis suurendajaga esinevad:

- suurema suurendusfaktori korral on pilt paratamatult kole ja karvane ning suurendatud teksti on raske lugeda;

- "luubi" juhtimine ekraanil - mõni programm üritab automaatselt fokuseeruda enda arvates kõige tähtsamale ekraaniobjektile, see aga ei pruugi alati kokku langeda kasutaja soovide ja vajadustega;

- juba eespool mainitud sõltuvus graafikadraiveritest ja standardsete tarkvaralahenduste eeldamine. (Kikkas, 2009)

Arvan, et mõlemad vahendid on vaegnägijatele väga olulised arvuti kasutamise juures ning minu arvates on see väga positiivne, et selliseid erivajadustega inimestele vajalikke ja abistavaid programme on võimalik juba arvutiga kaasa saada (näiteks on luup uuemate Windowsitega kaasas), mitte ei pea neid hiljem ise kuskilt otsima või ostma hakkama. Samuti on internetist kerge leida ekraanilugejaid, mida saab siis omale alla laadida ning kasutama hakata.

Allikad:

• Ekraanilugeja

http://itiabi.elil.ee/index.php/Ekraanilugeja [08.10.2010]

• Räpp, A. (2003). Ülevaade pimedate ja nõrgaltnägijate abivahenditest arvutiga töötamisel.

http://www.ppy.ee/abiks/probleemist/#_Toc35621383 [08.10.2010]

• Kikkas, K. (2009). Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele/ Tugitehnoloogia.

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Tugitehnoloogia [08.10.2010]

• Ekraanisuurendus (luup).

http://itiabi.elil.ee/index.php/Ekraanisuurendus_(luup) [08.10.2010]

Pildid:

http://www.boston.com/jobs/diversity/spring08/new_tech_empowers_vision_impaired/ [08.10.2010]

http://windows.microsoft.com/et-EE/windows7/products/features/accessibility [08.10.2010]

Ülesanne 3

Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed

Praeguses infoühiskonnas ei saa teisiti, kui tuleb käia kaasas ka tehnoloogia arenguga. See muudab meie elus palju, tänu masinatele on paljud inimestele vajalikud tegevused hoopis lihtsamini ja kiiremini sooritatavad. Oma igapäevaelus kasutab suurem osa inimesi  kommunikatsioonivahenditena  nii telefoni kui ka arvutit ja lisaks sellele ka internetiühendust. Kuid peale selle, et neid vahendeid, eriti interneti, suhtlemisvahendina kasutada saab, pakub see ka muid kasulikke võimalusi just erivajadustega inimestele.

Eripedagoogika tänapäeva iseloomustavad muuhulgas kaks suundumust - ühiskondlik tendents integratsiooni, s.o. kõikide ühiskonnaliikmete kaasamise suunas ning teisalt tehnoloogiliste vahendite plahvatuslik kasv ja nende laialdane kasutuselevõtt. See on toonud eripedagoogide ja rehabilitatsioonispetsialistide töövaldkonda uue suuna - tugitehnoloogia, puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomiseks kasutatavad tehnilised lahendused. Ühelt poolt täiendab see eripedagoogide ja rehabili­tatsioonispetsialistide käsutuses olevat arsenali, teisalt aga võimaldab paljudel senistel abivajajatel tulla toime kõrvalise abita. (Kikkas, 2009) Väga positiivne muutus Eesti ühiskonna poolt on olnud ka erivajadustega inimeste toetamine arvutitega. Microsoft Eesti esinduse juhi Rain Laane sõnul, on Microsoft Eesti algatatud heategevusprojekti („Uus algus“) abil saanud korras ja kontrollitud arvutikomplekti üle 400 erivajadustega lapse (Viiderfeld, 2009). Need inimesed, kes endale arvutit osta ei jõua, väärivad seda, et neil siiski oleks võimalus kasutada arvutit, sest näiteks liikumispuudega inimesele on arvuti tihtipeale aknaks maailma (Kahar, 2007).

Kui varasematel aegadel, mil tehnoloogia polnud nii levinud ning veel vähem kasutati seda abivahendina, polnud veel võimalik tehnoloogiat ennast kasutajasõbralikumaks muuta, siis nüüd saab kasutada arvutites hõlbustusvahendeid spetsiifilistest nägemis-, kuulmis-, liikumis- ja vaimupuuetest ning haigushoogudest tingitud erivajaduste rahuldamiseks (Hõlbustusvahendid...). Kõik selleks, et erivajadustega inimestel oleks paremad võimalused end osana ühiskonnast tunda ning kasutada samuti arvutit suhtlemiseks, õppimiseks, vaba aja veetmiseks jne.

Tänu haridustehnoloogia pidevale arenemisele ja kiirele levikule on erivajadustega õpilastel võimalik sageli ka interneti teel e-õppena oma õpinguid jätkata, mitte nad ei pea oma erivajaduse tõttu loobuma millestki, milleks neil on õigus. E-õpe loob nendele inimestele võimaluse omandada kõrgharidust paindlikumalt. Lisaks on Eesti e-Ülikool varustanud nägemispuudega õppureid rääkivate sülearvutitega. Sülearvutitesse lisatud spetsiaaltarkvara nägemispuuetega õppurite jaoks loeb kõik arvuti tekstid ja käsklused arvutikasutajale ette. Arvutid on jagatud kolme kõrgkooli ja sihtasutuse Eesti Nägemispuuetega Inimeste Fondi vahel, kes on võtnud enda peale kohustuse sülearvutite tasuta väljalaenutamiseks erivajadustega noortele. (Tammeoru, 2005)

Arvuti on kindlasti paljude erivajadustega inimeste jaoks üks paremaid kommunikatsioonivahendeid, mille kasutamisega nad tulevad toime, kas siis abiga või iseseisvalt. See on nende suu oma arvamuse avaldamiseks ja silmad nägemiseks, mis maailmas, mis võib tegelikkuses jääda neile kaugeks, toimub. Nad saavad seal suhelda, leida omale kaaslasi. Võimalik on saada teadmisi oma võimaluste ja õiguste kohta, iga erivajaduse kohta on erinevad liidud loonud mitmeid lehekülgi just selleks, et inimene saaks infot ka siis, kui tal pole võimalik vajalikku asutusse kohale minna. Internet pakub neile ka palju muid ajaveetmise võimalusi alustades mängudest, lõpetades kasvõi näiteks oma blogi pidamisega. Nii mõnegi jaoks pakub arvuti ja interneti olemasolu ka tööd, mida nad saavad seal teha, sest arvuti on selline töövahend, mille asukoht pole oluline, seda saab kasutada kõikjal, vaja läheb vaid oskusi.

Kokkuvõttes võib öelda, et IT on erivajadustega inimeste jaoks väga oluline vahend. See pakub neile nii tööd kui ka meelelahutust, võimalust suhtlemiseks ja uusi teadmisi. Internetis on kõik inimesed võrdsed, seal pole oluline, kui hästi sa näed või kuuled, kas sul on töö või milline on su haridustase, see on justkui omaette maailm, kus pole erivajadusi.

Allikad:

• Kikkas, K. (2009).  Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed/IT ja erivajadused.

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/IT_ja_erivajadused [25.09.2010]

• Hõlbustusvahendid kergendavad puuetega inimestel arvuti kasutamist.

http://www.microsoft.com/eesti/windowsxp/pro/evaluation/accessibility.mspx [25.09.2010]

• Kahar, K. (2007). Arvutid puuetega inimestele.

http://www.vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=62&cid=398 [25.09.2010]

• Viiderfeld, T. (2009). Microsoft Eesti varustab eakaid ja erivajadustega inimesi arvutitega.

http://www.microsoft.com/eesti/press/2009/0424.mspx [25.09.2010]

• Tammeoru, E. (2005). Eesti e- Ülikool varustab nägemispuudega noored rääkivate sülearvutitega.

http://arhiiv.koolielu.ee/pages.php/011502,14193 [25.09.2010]

Ülesanne 2

Minu koduleht.

Kuigi see polnud päris esimene kord mul mingi aine jaoks niimoodi html koodidega kodulehte teha, ei olnud see sellegipoolest palju kergem nagu oleks võinud arvata. Et koduleht tuleks ilus ja loetav, tuleb enne pikalt pusida ja katsetada ja koodide kirjutamisega vaeva näha. Lisaks otsida pilte, materjale ja mis kõige tähtsam - kodulehe teema. Mina valisin teemaks liblikad sellepärast, et see oli esimene teema, mis mul antud hetkel loengus kõige esimesena pähe tuli. Esimeseks proovipildiks valisin samuti kohe liblika ning kuna see nii ilus paistis, siis otsustasin, et sinna see jääma peabki. Niisiis saab minu kodulehelt infot paari liblikaliigi kohta ja ka nendest pilte näha.

Iseenesest see koodide kirjutamine ju väga keeruline polegi, kõik saab ju internetist kopeerida. Hoopis keerulisem oli minu arvates see proovimine mitut moodi, et saada soovitud tulemus. Piltide lisamisega tuli samuti palju vaeva näha, kuidagi ei tahtnud need esimese korraga üles minna ja end kohe nähtavaks teha. Lõpuks pärast pikka pusimist ja tulemuste mittenägemist olin nii nördinud, et otsustasin jätta need pildikoodid nii nagu on ja laadisin hot-i üles, et hiljem loengus õppejõult abi paluda. Kuid siis, oh üllatust, pildid olid järsku nähtaval ja mul meel jälle rõõmus.

Varasemate kodulehtede juures pole ma pidanud kontrollima validaatoris oma kodulehe sobivust erivajadustega inimeste jaoks. Tuleb tunnistada, et sellega olen ma jänni jäänud ning mingil imelikul moel on neid nädalaga (kui ma pole kodulehte muutnudki) üle poole erroritest juurde tulnud. Kui varasemalt olid seal ainult mõned vead "<"  nende märkide kohta, siis nüüd on neid nii palju juurde tekkinud ja see, et ma neid kustutan ja uusi asemele trükin, ei muuda midagi. Aga ega ma veel ei jäta jonni ja üritan edasi ning loodetavasti läbib mu koduleht üsna pea validaatori.

Ülesanne 1

Puue kui tabu

Kõige algsemates ühiskondades olid puudega inimesed austatud, tihtilugu leiti, et nad on millegi tõttu kõrgemate jõudude poolt soositud. Veidi hiljem aga leiti, et puudega inimesed ei ole ühiskonnas teiste inimestega võrdsel kohal. Leiti, et neil on midagi „puudu“ ja selletõttu praagiti nad tavaliselt ka ühiskonnast välja.(Kikkas, 2009)

Kuna erivajadustega inimesi praagiti ühiskonnast kergekäeliselt välja, siis ei tegeletud ka nende eluolu parandamisega. Selle jaoks puudus inimestel tahtmine ja sellest tulenevalt ka oskused ja vahendid. Puudega inimesed olid teiste poolt tõrjutud ja põlu all.

Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelneva ajajärgu veidi sotsiaalsemat varianti- „ta ei saa seda ega seda teha“ (Kikkas, 2009) Puudega inimesi ei võetud küll kui teistega võrdväärseid ühiskonnaliikmeid, kuid sellegipoolest hakati neid ühiskonda veidikene kaasama. Nende põhivajaduste eest hoolitseti ning neil lasti teha ka lihtsamaid töid.

Kui aastakümneid tagasi oli Eestis erivajadustega laps tabuks või temast vaadati lihtsalt mööda, siis täna ei ole see enam õnneks nii. Oleme avatumad ja oskame arvestada erinevate laste iseärasustega. Oskame näha inimest enda kõrval, oskame hoolida. (Ilves, 2008) Lisaks luuakse erinevatele inimestele üha enam võrdseid võimalusi oma soovide ja vajaduste rahuldamiseks.

Puue kui tervisehäire

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa selle, et  puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust ega karistust, puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega. (Kikkas, 2009)

Selline lähenemine pani puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime. (Kikkas, 2009)

19. sajandi teisel poolel alguse saanud eugeenikaliikumine, surus paljudes kohtades puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, "korralike inimeste" silma alt ära. Eugeenika üheks põhiideeks on "ühiskonna tervise" kui terviku parandamine, suunates järglasi andma (ja üldse ühiskonnaelus domineerima) vaid "parimad esindajad". (Kikkas, 2009)

Eugeenika vaimus mõtteavaldusi kohtab aeg-ajalt tänini, kuid ilmselt pani Teine maailmasõda oma tohutute kaotuste ning sõjakuritegudega paljud oma seisukohti revideerima. (Kikkas, 2009)

Puue kui ühiskonna probleem

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. (Kikkas, 2009)

Eestis kehtib ametliku dokumendina seni veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis on arendatud välja ÜRO 1988. aasta "Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglitest". Need dokumendid kujutavad endast üleminekuetappi meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele - suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. Nii on seal defineeritud kolm üksteisega seotud mõistet "puue", "vaegus" ja "invaliidsus":

Puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)
Funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)
Sotsiaalne (peetakse "sandiks", ei saa tööd). (Kikkas, 2009)

Tänapäevase arusaama kohaselt seisneb invaliidsus isiku ja ühiskonna vahelises suhtes. Kui me muudame ühiskonna mõistvamaks ja sallivamaks, siis isegi mitme puudega inimesed ei ole invaliidid. Juhul kui puudega isikul on vastavad abivahendid ja kui keskkond on kohandatud, saavad nad tööd teha. Ühiskond ei tohiks soosida puuetega inimeste eraldamist, määrates nad kutsehariduse omandamisel ja töötamisel eraldi gruppidesse. (Kromanov, 1998)

Puue kui eluviis

Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. (Kikkas, 2009)

Eesti lähiminevik ja puudega inimesed

Nagu ilmselt me kõik mäletame siis Nõukogude Liidus puudega inimesi ei olnud. Selline asi on lausa ametlikult dokumenteeritud, erinevate allikate puhul puudus lihtsalt puude kui nähtuse definitsioon.Tegelikult olid nad lihtsalt rangelt eraldatud. Hariduse poole pealt olid füüsilise puudega inimesed eelistatumad. Põhihariduse said küll enamus, aga sealt edasi, pidi olema puudega inimesel endal palju jõudu, tahet ja ka jonni, et edasi saada õppida. Töö võimalused olid üprisgi piiratud – pimedad inimesed tegid harju ja liikumisinvaliidid kingi. (Kikkas, 2009)

Nõukogude Liit andis puudega inimesele invaliidsus pensionit, kuid hoidis neid nii öelda „kapis“. (Kikkas, 2009). Värske Eesti andis puudega inimestele küll tunnustuse võrdväärsete kodanikega aga samas võttis selle minimaalse elatusvahendi ära. Eriti hariduse näol. Jälgides integreeritud õpetamise suundi Euroopas, kadusid puudega inimestel ära mingigi hariduse saaminegi erikoolide näol. Tavakoolides ei osatud veel piisavalt puuetega laste õpetamist toetada.

Alles lähiaastatel on asi pikkamööda hakanud paranema. (Kikkas, 2009)

Nüüdseks on siiski ühiskond arusaamisel, et nii integtratsioon kui ka kaasamine on olulisem puudega inimese puhul. Riigi poole pealt on mõistlikum sotsiaalmaksude maksmise asemel investeerida inimese haridusse ja saada passiivse abivajaja asemel makse maksev kodanik. (Kikkas, 2009)

Allikad:

• Kikkas, K. (2009). Haridustehnoloogia erivajadustega inimestel. [10.09.2010]

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_l%C3%A4bi_aegade

• Ilves, E. (2008). Evelin Ilves koostööst kohalike omavalitsuste ja puuetega lastega perede vahel, Põhjala foorumil "Toetav omavalitsus – kas võtmeväärtus puuetega lastele" [13.09.2010]

http://www.president.ee/et/evelinilves/k6ned_intervjuud.php?gid=110439

• Kromanov, I. (1998). Puuetega inimeste suurim probleem ei ole mitte liftide puudumine, vaid üldsuse suhtumine. [13.09.2010]

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=18025