Ülesanne 3

Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed

Praeguses infoühiskonnas ei saa teisiti, kui tuleb käia kaasas ka tehnoloogia arenguga. See muudab meie elus palju, tänu masinatele on paljud inimestele vajalikud tegevused hoopis lihtsamini ja kiiremini sooritatavad. Oma igapäevaelus kasutab suurem osa inimesi  kommunikatsioonivahenditena  nii telefoni kui ka arvutit ja lisaks sellele ka internetiühendust. Kuid peale selle, et neid vahendeid, eriti interneti, suhtlemisvahendina kasutada saab, pakub see ka muid kasulikke võimalusi just erivajadustega inimestele.

Eripedagoogika tänapäeva iseloomustavad muuhulgas kaks suundumust - ühiskondlik tendents integratsiooni, s.o. kõikide ühiskonnaliikmete kaasamise suunas ning teisalt tehnoloogiliste vahendite plahvatuslik kasv ja nende laialdane kasutuselevõtt. See on toonud eripedagoogide ja rehabilitatsioonispetsialistide töövaldkonda uue suuna - tugitehnoloogia, puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomiseks kasutatavad tehnilised lahendused. Ühelt poolt täiendab see eripedagoogide ja rehabili­tatsioonispetsialistide käsutuses olevat arsenali, teisalt aga võimaldab paljudel senistel abivajajatel tulla toime kõrvalise abita. (Kikkas, 2009) Väga positiivne muutus Eesti ühiskonna poolt on olnud ka erivajadustega inimeste toetamine arvutitega. Microsoft Eesti esinduse juhi Rain Laane sõnul, on Microsoft Eesti algatatud heategevusprojekti („Uus algus“) abil saanud korras ja kontrollitud arvutikomplekti üle 400 erivajadustega lapse (Viiderfeld, 2009). Need inimesed, kes endale arvutit osta ei jõua, väärivad seda, et neil siiski oleks võimalus kasutada arvutit, sest näiteks liikumispuudega inimesele on arvuti tihtipeale aknaks maailma (Kahar, 2007).

Kui varasematel aegadel, mil tehnoloogia polnud nii levinud ning veel vähem kasutati seda abivahendina, polnud veel võimalik tehnoloogiat ennast kasutajasõbralikumaks muuta, siis nüüd saab kasutada arvutites hõlbustusvahendeid spetsiifilistest nägemis-, kuulmis-, liikumis- ja vaimupuuetest ning haigushoogudest tingitud erivajaduste rahuldamiseks (Hõlbustusvahendid...). Kõik selleks, et erivajadustega inimestel oleks paremad võimalused end osana ühiskonnast tunda ning kasutada samuti arvutit suhtlemiseks, õppimiseks, vaba aja veetmiseks jne.

Tänu haridustehnoloogia pidevale arenemisele ja kiirele levikule on erivajadustega õpilastel võimalik sageli ka interneti teel e-õppena oma õpinguid jätkata, mitte nad ei pea oma erivajaduse tõttu loobuma millestki, milleks neil on õigus. E-õpe loob nendele inimestele võimaluse omandada kõrgharidust paindlikumalt. Lisaks on Eesti e-Ülikool varustanud nägemispuudega õppureid rääkivate sülearvutitega. Sülearvutitesse lisatud spetsiaaltarkvara nägemispuuetega õppurite jaoks loeb kõik arvuti tekstid ja käsklused arvutikasutajale ette. Arvutid on jagatud kolme kõrgkooli ja sihtasutuse Eesti Nägemispuuetega Inimeste Fondi vahel, kes on võtnud enda peale kohustuse sülearvutite tasuta väljalaenutamiseks erivajadustega noortele. (Tammeoru, 2005)

Arvuti on kindlasti paljude erivajadustega inimeste jaoks üks paremaid kommunikatsioonivahendeid, mille kasutamisega nad tulevad toime, kas siis abiga või iseseisvalt. See on nende suu oma arvamuse avaldamiseks ja silmad nägemiseks, mis maailmas, mis võib tegelikkuses jääda neile kaugeks, toimub. Nad saavad seal suhelda, leida omale kaaslasi. Võimalik on saada teadmisi oma võimaluste ja õiguste kohta, iga erivajaduse kohta on erinevad liidud loonud mitmeid lehekülgi just selleks, et inimene saaks infot ka siis, kui tal pole võimalik vajalikku asutusse kohale minna. Internet pakub neile ka palju muid ajaveetmise võimalusi alustades mängudest, lõpetades kasvõi näiteks oma blogi pidamisega. Nii mõnegi jaoks pakub arvuti ja interneti olemasolu ka tööd, mida nad saavad seal teha, sest arvuti on selline töövahend, mille asukoht pole oluline, seda saab kasutada kõikjal, vaja läheb vaid oskusi.

Kokkuvõttes võib öelda, et IT on erivajadustega inimeste jaoks väga oluline vahend. See pakub neile nii tööd kui ka meelelahutust, võimalust suhtlemiseks ja uusi teadmisi. Internetis on kõik inimesed võrdsed, seal pole oluline, kui hästi sa näed või kuuled, kas sul on töö või milline on su haridustase, see on justkui omaette maailm, kus pole erivajadusi.

Allikad:

• Kikkas, K. (2009).  Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed/IT ja erivajadused.

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/IT_ja_erivajadused [25.09.2010]

• Hõlbustusvahendid kergendavad puuetega inimestel arvuti kasutamist.

http://www.microsoft.com/eesti/windowsxp/pro/evaluation/accessibility.mspx [25.09.2010]

• Kahar, K. (2007). Arvutid puuetega inimestele.

http://www.vedur.ee/puutepunkt/?op=body&id=62&cid=398 [25.09.2010]

• Viiderfeld, T. (2009). Microsoft Eesti varustab eakaid ja erivajadustega inimesi arvutitega.

http://www.microsoft.com/eesti/press/2009/0424.mspx [25.09.2010]

• Tammeoru, E. (2005). Eesti e- Ülikool varustab nägemispuudega noored rääkivate sülearvutitega.

http://arhiiv.koolielu.ee/pages.php/011502,14193 [25.09.2010]

Ülesanne 2

Minu koduleht.

Kuigi see polnud päris esimene kord mul mingi aine jaoks niimoodi html koodidega kodulehte teha, ei olnud see sellegipoolest palju kergem nagu oleks võinud arvata. Et koduleht tuleks ilus ja loetav, tuleb enne pikalt pusida ja katsetada ja koodide kirjutamisega vaeva näha. Lisaks otsida pilte, materjale ja mis kõige tähtsam - kodulehe teema. Mina valisin teemaks liblikad sellepärast, et see oli esimene teema, mis mul antud hetkel loengus kõige esimesena pähe tuli. Esimeseks proovipildiks valisin samuti kohe liblika ning kuna see nii ilus paistis, siis otsustasin, et sinna see jääma peabki. Niisiis saab minu kodulehelt infot paari liblikaliigi kohta ja ka nendest pilte näha.

Iseenesest see koodide kirjutamine ju väga keeruline polegi, kõik saab ju internetist kopeerida. Hoopis keerulisem oli minu arvates see proovimine mitut moodi, et saada soovitud tulemus. Piltide lisamisega tuli samuti palju vaeva näha, kuidagi ei tahtnud need esimese korraga üles minna ja end kohe nähtavaks teha. Lõpuks pärast pikka pusimist ja tulemuste mittenägemist olin nii nördinud, et otsustasin jätta need pildikoodid nii nagu on ja laadisin hot-i üles, et hiljem loengus õppejõult abi paluda. Kuid siis, oh üllatust, pildid olid järsku nähtaval ja mul meel jälle rõõmus.

Varasemate kodulehtede juures pole ma pidanud kontrollima validaatoris oma kodulehe sobivust erivajadustega inimeste jaoks. Tuleb tunnistada, et sellega olen ma jänni jäänud ning mingil imelikul moel on neid nädalaga (kui ma pole kodulehte muutnudki) üle poole erroritest juurde tulnud. Kui varasemalt olid seal ainult mõned vead "<"  nende märkide kohta, siis nüüd on neid nii palju juurde tekkinud ja see, et ma neid kustutan ja uusi asemele trükin, ei muuda midagi. Aga ega ma veel ei jäta jonni ja üritan edasi ning loodetavasti läbib mu koduleht üsna pea validaatori.

Ülesanne 1

Puue kui tabu

Kõige algsemates ühiskondades olid puudega inimesed austatud, tihtilugu leiti, et nad on millegi tõttu kõrgemate jõudude poolt soositud. Veidi hiljem aga leiti, et puudega inimesed ei ole ühiskonnas teiste inimestega võrdsel kohal. Leiti, et neil on midagi „puudu“ ja selletõttu praagiti nad tavaliselt ka ühiskonnast välja.(Kikkas, 2009)

Kuna erivajadustega inimesi praagiti ühiskonnast kergekäeliselt välja, siis ei tegeletud ka nende eluolu parandamisega. Selle jaoks puudus inimestel tahtmine ja sellest tulenevalt ka oskused ja vahendid. Puudega inimesed olid teiste poolt tõrjutud ja põlu all.

Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelneva ajajärgu veidi sotsiaalsemat varianti- „ta ei saa seda ega seda teha“ (Kikkas, 2009) Puudega inimesi ei võetud küll kui teistega võrdväärseid ühiskonnaliikmeid, kuid sellegipoolest hakati neid ühiskonda veidikene kaasama. Nende põhivajaduste eest hoolitseti ning neil lasti teha ka lihtsamaid töid.

Kui aastakümneid tagasi oli Eestis erivajadustega laps tabuks või temast vaadati lihtsalt mööda, siis täna ei ole see enam õnneks nii. Oleme avatumad ja oskame arvestada erinevate laste iseärasustega. Oskame näha inimest enda kõrval, oskame hoolida. (Ilves, 2008) Lisaks luuakse erinevatele inimestele üha enam võrdseid võimalusi oma soovide ja vajaduste rahuldamiseks.

Puue kui tervisehäire

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa selle, et  puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust ega karistust, puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega. (Kikkas, 2009)

Selline lähenemine pani puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime. (Kikkas, 2009)

19. sajandi teisel poolel alguse saanud eugeenikaliikumine, surus paljudes kohtades puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, "korralike inimeste" silma alt ära. Eugeenika üheks põhiideeks on "ühiskonna tervise" kui terviku parandamine, suunates järglasi andma (ja üldse ühiskonnaelus domineerima) vaid "parimad esindajad". (Kikkas, 2009)

Eugeenika vaimus mõtteavaldusi kohtab aeg-ajalt tänini, kuid ilmselt pani Teine maailmasõda oma tohutute kaotuste ning sõjakuritegudega paljud oma seisukohti revideerima. (Kikkas, 2009)

Puue kui ühiskonna probleem

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. (Kikkas, 2009)

Eestis kehtib ametliku dokumendina seni veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis on arendatud välja ÜRO 1988. aasta "Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglitest". Need dokumendid kujutavad endast üleminekuetappi meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele - suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. Nii on seal defineeritud kolm üksteisega seotud mõistet "puue", "vaegus" ja "invaliidsus":

Puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)
Funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)
Sotsiaalne (peetakse "sandiks", ei saa tööd). (Kikkas, 2009)

Tänapäevase arusaama kohaselt seisneb invaliidsus isiku ja ühiskonna vahelises suhtes. Kui me muudame ühiskonna mõistvamaks ja sallivamaks, siis isegi mitme puudega inimesed ei ole invaliidid. Juhul kui puudega isikul on vastavad abivahendid ja kui keskkond on kohandatud, saavad nad tööd teha. Ühiskond ei tohiks soosida puuetega inimeste eraldamist, määrates nad kutsehariduse omandamisel ja töötamisel eraldi gruppidesse. (Kromanov, 1998)

Puue kui eluviis

Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. (Kikkas, 2009)

Eesti lähiminevik ja puudega inimesed

Nagu ilmselt me kõik mäletame siis Nõukogude Liidus puudega inimesi ei olnud. Selline asi on lausa ametlikult dokumenteeritud, erinevate allikate puhul puudus lihtsalt puude kui nähtuse definitsioon.Tegelikult olid nad lihtsalt rangelt eraldatud. Hariduse poole pealt olid füüsilise puudega inimesed eelistatumad. Põhihariduse said küll enamus, aga sealt edasi, pidi olema puudega inimesel endal palju jõudu, tahet ja ka jonni, et edasi saada õppida. Töö võimalused olid üprisgi piiratud – pimedad inimesed tegid harju ja liikumisinvaliidid kingi. (Kikkas, 2009)

Nõukogude Liit andis puudega inimesele invaliidsus pensionit, kuid hoidis neid nii öelda „kapis“. (Kikkas, 2009). Värske Eesti andis puudega inimestele küll tunnustuse võrdväärsete kodanikega aga samas võttis selle minimaalse elatusvahendi ära. Eriti hariduse näol. Jälgides integreeritud õpetamise suundi Euroopas, kadusid puudega inimestel ära mingigi hariduse saaminegi erikoolide näol. Tavakoolides ei osatud veel piisavalt puuetega laste õpetamist toetada.

Alles lähiaastatel on asi pikkamööda hakanud paranema. (Kikkas, 2009)

Nüüdseks on siiski ühiskond arusaamisel, et nii integtratsioon kui ka kaasamine on olulisem puudega inimese puhul. Riigi poole pealt on mõistlikum sotsiaalmaksude maksmise asemel investeerida inimese haridusse ja saada passiivse abivajaja asemel makse maksev kodanik. (Kikkas, 2009)

Allikad:

• Kikkas, K. (2009). Haridustehnoloogia erivajadustega inimestel. [10.09.2010]

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_l%C3%A4bi_aegade

• Ilves, E. (2008). Evelin Ilves koostööst kohalike omavalitsuste ja puuetega lastega perede vahel, Põhjala foorumil "Toetav omavalitsus – kas võtmeväärtus puuetega lastele" [13.09.2010]

http://www.president.ee/et/evelinilves/k6ned_intervjuud.php?gid=110439

• Kromanov, I. (1998). Puuetega inimeste suurim probleem ei ole mitte liftide puudumine, vaid üldsuse suhtumine. [13.09.2010]

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=18025

Sissejuhatus ainesse

• Kursuse tutvustust saab lugeda siit: Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed
• Kaido Kikkase õppematerjalid: Haridustehnoloogia