Kõige algsemates ühiskondades olid puudega inimesed austatud, tihtilugu leiti, et nad on millegi tõttu kõrgemate jõudude poolt soositud. Veidi hiljem aga leiti, et puudega inimesed ei ole ühiskonnas teiste inimestega võrdsel kohal. Leiti, et neil on midagi „puudu“ ja selletõttu praagiti nad tavaliselt ka ühiskonnast välja.(Kikkas, 2009)
Kuna erivajadustega inimesi praagiti ühiskonnast kergekäeliselt välja, siis ei tegeletud ka nende eluolu parandamisega. Selle jaoks puudus inimestel tahtmine ja sellest tulenevalt ka oskused ja vahendid. Puudega inimesed olid teiste poolt tõrjutud ja põlu all.
Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelneva ajajärgu veidi sotsiaalsemat varianti- „ta ei saa seda ega seda teha“ (Kikkas, 2009) Puudega inimesi ei võetud küll kui teistega võrdväärseid ühiskonnaliikmeid, kuid sellegipoolest hakati neid ühiskonda veidikene kaasama. Nende põhivajaduste eest hoolitseti ning neil lasti teha ka lihtsamaid töid.
Kui aastakümneid tagasi oli Eestis erivajadustega laps tabuks või temast vaadati lihtsalt mööda, siis täna ei ole see enam õnneks nii. Oleme avatumad ja oskame arvestada erinevate laste iseärasustega. Oskame näha inimest enda kõrval, oskame hoolida. (Ilves, 2008) Lisaks luuakse erinevatele inimestele üha enam võrdseid võimalusi oma soovide ja vajaduste rahuldamiseks.
Puue kui tervisehäire
Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa selle, et puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust ega karistust, puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega. (Kikkas, 2009)
Selline lähenemine pani puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime. (Kikkas, 2009)
19. sajandi teisel poolel alguse saanud eugeenikaliikumine, surus paljudes kohtades puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, "korralike inimeste" silma alt ära. Eugeenika üheks põhiideeks on "ühiskonna tervise" kui terviku parandamine, suunates järglasi andma (ja üldse ühiskonnaelus domineerima) vaid "parimad esindajad". (Kikkas, 2009)
Eugeenika vaimus mõtteavaldusi kohtab aeg-ajalt tänini, kuid ilmselt pani Teine maailmasõda oma tohutute kaotuste ning sõjakuritegudega paljud oma seisukohti revideerima. (Kikkas, 2009)
Puue kui ühiskonna probleem
XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. (Kikkas, 2009)
Eestis kehtib ametliku dokumendina seni veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis on arendatud välja ÜRO 1988. aasta "Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglitest". Need dokumendid kujutavad endast üleminekuetappi meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele - suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. Nii on seal defineeritud kolm üksteisega seotud mõistet "puue", "vaegus" ja "invaliidsus":
Puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)
Funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)
Sotsiaalne (peetakse "sandiks", ei saa tööd). (Kikkas, 2009)
Tänapäevase arusaama kohaselt seisneb invaliidsus isiku ja ühiskonna vahelises suhtes. Kui me muudame ühiskonna mõistvamaks ja sallivamaks, siis isegi mitme puudega inimesed ei ole invaliidid. Juhul kui puudega isikul on vastavad abivahendid ja kui keskkond on kohandatud, saavad nad tööd teha. Ühiskond ei tohiks soosida puuetega inimeste eraldamist, määrates nad kutsehariduse omandamisel ja töötamisel eraldi gruppidesse. (Kromanov, 1998)
Puue kui eluviis
Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. (Kikkas, 2009)
Eesti lähiminevik ja puudega inimesed
Nagu ilmselt me kõik mäletame siis Nõukogude Liidus puudega inimesi ei olnud. Selline asi on lausa ametlikult dokumenteeritud, erinevate allikate puhul puudus lihtsalt puude kui nähtuse definitsioon.Tegelikult olid nad lihtsalt rangelt eraldatud. Hariduse poole pealt olid füüsilise puudega inimesed eelistatumad. Põhihariduse said küll enamus, aga sealt edasi, pidi olema puudega inimesel endal palju jõudu, tahet ja ka jonni, et edasi saada õppida. Töö võimalused olid üprisgi piiratud – pimedad inimesed tegid harju ja liikumisinvaliidid kingi. (Kikkas, 2009)
Nõukogude Liit andis puudega inimesele invaliidsus pensionit, kuid hoidis neid nii öelda „kapis“. (Kikkas, 2009). Värske Eesti andis puudega inimestele küll tunnustuse võrdväärsete kodanikega aga samas võttis selle minimaalse elatusvahendi ära. Eriti hariduse näol. Jälgides integreeritud õpetamise suundi Euroopas, kadusid puudega inimestel ära mingigi hariduse saaminegi erikoolide näol. Tavakoolides ei osatud veel piisavalt puuetega laste õpetamist toetada.
Alles lähiaastatel on asi pikkamööda hakanud paranema. (Kikkas, 2009)
Nüüdseks on siiski ühiskond arusaamisel, et nii integtratsioon kui ka kaasamine on olulisem puudega inimese puhul. Riigi poole pealt on mõistlikum sotsiaalmaksude maksmise asemel investeerida inimese haridusse ja saada passiivse abivajaja asemel makse maksev kodanik. (Kikkas, 2009)
Allikad:
- Kikkas, K. (2009). Haridustehnoloogia erivajadustega inimestel. [10.09.2010]
- Ilves, E. (2008). Evelin Ilves koostööst kohalike omavalitsuste ja puuetega lastega perede vahel, Põhjala foorumil "Toetav omavalitsus – kas võtmeväärtus puuetega lastele" [13.09.2010]
- Kromanov, I. (1998). Puuetega inimeste suurim probleem ei ole mitte liftide puudumine, vaid üldsuse suhtumine. [13.09.2010]
Meeldib, et olete lugenud erinevaid allikaid ja arutlete nimetatud teemadel. Samas olge edaspidi iseenda suhtes nõudlikum, jälgige õigekirja ja vältige näpukaid!
VastaKustuta